Peamiste mõjutegurite üksikasjalik selgitus
1. Materjalid ja koostis
PVC vaik: PVC ise sisaldab klooriaatomeid, mis annab sellele hea vastupidavuse enamiku anorgaaniliste hapete, leeliste ja soolade suhtes. Orgaanilised lahustid nagu estrid, ketoonid, aromaatsed süsivesinikud ja klooritud süsivesinikud võivad aga põhjustada selle paisumist või lahustumist.
Plastifikaator: plastifikaatorite (nt ftalaatide) lisamine võib parandada paindlikkust, kuid liigne lisamine vähendab keemilist vastupidavust, eriti suurendab tundlikkust õlide ja lahustite suhtes.
Stabilisaator: kasutatakse PVC lagunemise vältimiseks kuumuse ja valguse käes töötlemise ja hoolduse ajal. Näiteks pliisoola stabilisaatorid (nagu tribaasiline pliisulfaat) on hea termilise stabiilsusega, kuid mürgised ja mõjutavad ilmastikukindlust; samas kui tinaorgaanilised stabilisaatorid sobivad paremini kõrgete läbipaistvuse ja keskkonnanõuetega toodetele. Ebapiisavad või ebaõiged stabilisaatorid põhjustavad torude kiiremat vananemist keemilises keskkonnas.
Muud lisandid: täiteained, löögi modifikaatorid ja teised mõjutavad ka lõplikku keemilist stabiilsust.
2. Töötlemistehnoloogia
Töötlemistemperatuuri, segamise ühtluse, ekstrusiooni- või survevaluprotsesside ebaõige reguleerimine võib põhjustada halva plastifitseerimise, sisemise pinge kontsentratsiooni või mikrodefekte. Need muutuvad keemilise keskmise korrosiooni läbimurdepunktideks ja vähendavad kemikaalikindlust.
3.Keskkond ja kasutustingimused
Keemilise keskkonna tüüp ja kontsentratsioon: see on kõige otsesem tegur. PVC vastupidavus varieerub sõltuvalt keskkonna kontsentratsioonist. Näiteks talub see kontsentreeritud vesinikkloriidhapet, väävelhapet alla 90%, lämmastikhapet 50–60% ja seebikivi alla 20%, kuid see ei talu tugevaid oksüdeerivaid happeid, nagu suitsev väävelhape ja kontsentreeritud lämmastikhape.
Temperatuur: Temperatuuri tõus kiirendab oluliselt keemilise korrosiooni protsessi. PVC pikaajaline kasutustemperatuur ei tohi üldjuhul ületada 55–60 kraadi.
Aeg ja stress: pikaajaline{0}}kastmine ja pidev mehaaniline pinge (nt toru siserõhk) toimivad sünergiliselt, süvendades keemilist rünnakut, mis võib põhjustada pingelõhenemist.